Kaua tehtud kaunikene lugu ilmus 28. augusti Kohvris ja on nyyd ka Ekspressi veebilehel kättesaadav:
Nicaragua liblikad on pehmed ja karvased

Vanaema kasvatas kunagi suuri värvilisi õisi. Kress. Ametlikult tuntakse neid siiski mungalille (Tropaeolum majus) nime all. Järgneb seeria Mumm tuhnib mungalilles ja teisi õisi ...

Hanijalg (Potentilla anserina):
Rahvaravimina on teda kasutatud kootava toime tõttu kopsu- ja sooleverejooksude peatamiseks. Kuid abi on hanijalast teistegi haiguste puhul leitud, sest ta toimib muuseas ka valuvaigistavalt, rahustavalt ja põletikuvastaselt. Teave pärit siit

Selline mälupilt inspireeris mind kunagi kooribussiga Austria mägede vahel sõites looma laulu "Kodukyla kadakane karjamaa". Tegelikult kadakaid ei ole ja tegu on põlluservaga. Aga lemmikkoht põldmarjade korjamiseks on ta ikka :)

Päeva peakangelane põldmari ise (ametliku nimega põldmurakas Rubus caesius). Mmmm...

Kivide vahel kasvavatelt põldmarjaväätidelt maitsva kraami kättesaamiseks tuli võtta igasuguseid huvitavaid poose...

Harilik pune (Origanum vulgare) on lähedalt sugulane poes maitseaineriiulist leitava oregano-nimelise puruga. Yrdist tehakse teed, aga kuivatatud lehe- ja õiepuru võib sellesama oregano-kraami asemel toidu sisse puistata. Lõhnab hästi ja maitseb värskelt :)

Ma muidugi ei suutnud käsi punest eemale hoida ja kuivõrd mind igasuviselt tabavat kirge pidevalt midagi korjata ja kuivatada on yleyldse raske vaos hoida, siis sukeldusin põlluserva ja jõudsin selle tagajärjel linnakoju terve peotäie punetuustiga. Praegu teeb see mulle toas aroomiteraapiat, aga kui korralikult ära kuivab, peaks vist seinalt maha võtma ja purki panema - näeb kyll ilus välja ja lõhn on ka hää, aga pooles talves ei kipu vist tolmanud teetõmmist tahtma enam...

Aga minu peas elab unistus aidast, kus laest ripuvad taimepeotäied, millest saab jupikaupa tee tarvis võtta, ja aita sisse astudes on seal selline eriline lõhn, mis keset käredat talve meenutab suviseid niite ja põlluservi ja toob vaimusilme ette päikesevalguse.

Ainult et... kas vanasti aitades siis ei olnud tolmu? Või me esivanemad lihtsalt ei hoolinud sellest?

Mossoul est une grande ville qui se situe juste au nord de l'Irak à 400 kilomètres de la capitale(Bagdad). Il est à noter qu'elle est considérée comme la deuxième grande ville après Bagdad. Mossoul a ses spécialités qui lui donnent une situation assez remarquable parmi les autres villes de l'Irak.

Ja seda hakkab siia tasapisigi kogunema - hakkan otsast veeretama ja teiega jagama. Aga praegu mõned kohalejõudmise muljed.

Kui lennuk Eesti - Maavalla - kohale jõuab, tunnen, et see maa on minu maa. Aga järgneva 24 tunni jooksul kujuneb minus teadmine ja tundmine, et minu kodu on maailmas... See väike armas siniroheline keramumm ongi mu kodu. Mulle meenuvad Kadi sõnad: tunnen, et mu juured on Eestis ja oksad ulatuvad yle terve maailma. Midagi taolist tajun nyyd ka mina. Mis iseenesest ei tähenda mitte midagi muud kui vaid seda, et mu maailmapilt on yhe poolkera võrra avaram. Selle teise poolkera võrra :)

Praegu on Eestis kell 22.55, minu keha arvab, et hommik on nyyd möödas ja võib päevaga pihta hakata. 12.55, noh :) Ka kõige viimasele laiskvorstile viimane aeg eluga alustada. Aga põhiliselt on siiski uni veel. Pidev, pysiv uni. Suvalisel hetkel kukun nagu nott... Ykskõik mis kell on.

Viimase pildi tegin Houstoni hotellis, kui mu Amsterdami lend 24 tundi edasi lykati. Praegu jagan teiega yht paremat hetke paari nädala tagusest ajast. Meenutan endale ja kõigile, et maailm on täpselt see, milliseks me ta mõtleme ja see kehtib absoluutselt kõige kohta, mida suudate kujutleda. Ja ka kõige selle kohta, mida te ei suuda kujutleda :) Meie elu on me endi kätes ja valikutes, sydames, mõtetes, tunnetes, mälestustes.

Pilt minust sekvoia sees. Jah, sees. Aga sellest lähemalt edaspidi.

Mu kodu on valguses.

Sean sammud metsa poole. Natuke kõhe tunne on kyll – olen täiesti yksi. Kõik need jutud madudest... Aga otsustan siiski minna ja hoolega jalge ette vaadata.

Metsarada algab ojajäänuste ja sillaga. Paistab, et oja on selles kohas olemas ainult suurema vihmaga. Praegu saaks siit niiskest nirest ka niisama yle, aga sild on tehtud päris suur. Metsarada tõuseb kiirelt mäkke ja hargneb siis kaheks. Valin parempoolsema tee, lootuses, et see jõuab äkki kunagi Bartola jõe poole tagasi. Vasakpoolne tee näib jätkuvat San Juani jõega paralleelselt.

Yksi on metsas kummati hoopis põnevam olla kui mitmekesi. Kuulen igasuguseid hääli, mis muidu jutuvada sisse ära kaoksid. Aeg-ajalt langeb puu otsast mõni leht alla. Kusagil paremal pool ragistab keegi võsas – kõlab, nagu oleks seal veel yks inimene, kes kohe-kohe varsti järgmise käänaku juures minu teele jõuab. Aga vahepeal on vaikne, vahepeal kostab ragin jälle kusagilt mujalt ja nii ma ei saagi aru, kes või mis see on. Võibolla sisalik. Võibolla metsavaim ;)

Varahommikune mets on oma olemuselt kuidagi puhas ja selge. Siin on hea ja rahulik olla. Hiilin mööda rada edasi aeglaselt nagu tigu ja pyyan kõrvadega iga krabinat ja häälitsust. Peaaegu igal sammul vaatan ymberringi ja pyyan tabada mõnd lindu, konna või sisalikku puutyvel.

Yhel hetkel, kui olen juba natuke aega paigal seisnud, laskub minu ette rajale hääletult suur liblikas. Kykitan vaikselt maha ja uurin liblikat lähemalt. Tal ei paista midagi minu vastu olevat. Võtan fotoka ja teen pilti. Liblikas istub ikka edasi. Ilmselt olen tema jaoks võrdväärne mõne puu või ahviga, heal juhul. Viskan peaaegu kõhuli ja muudkui pildistan. Liblikas teeb vahepeal minu ymber paar auringi ja istub siis jälle metsarajale. Ta on nii lähedal, et võiksin ta kergesti käega kinni võtta ja näiteks tagasi Bartolasse viia – liblikapyydjatele. Aga ma ei tee seda. Mulle ei meeldi eriti liblikaid kinni pyyda. Ja mulle näib, et see liblikas teab seda väga hästi ja seepärast istubki sõbralikult minu nina ees rajal. Mina, omakorda tänulik sellise võimaluse eest, lepin liblika pyydmisega fotoaparaadi mälukaardile. Selle vastu pole ei mul ega liblikal midagi.

Päevaliblikas, butterfly, papillon. Tagasi jõudes ja liblika pilti näidates saan yhe sõna võrra rikkamaks – liblikas on hispaania keeles mariposa. Mariposa on nii ilus sõna, et iga liblika kirjeldamiseks hästi ei sobigi. Aga tema jaoks kyll. Tema on minu jaoks mariposa võrdkuju. Mariposa de Bartola...

Anthirrhaea philoctetes ssp. Lindigii FELDER & FELDER, 1862 (Familia Nymphalidae, subfamilia Morphinae)

***

Päeval jõutakse yks krabi nurka ajada. Gangrejo de tierra – maakrabi – lõksutab vihaselt sõrgu ja katsub, kylg ees, põgeneda. Kargame umbes viiekesi krabi ymber ja peame aru, mis temaga teha. Lõpuks tulevad meie võõrustajad appi. Tydruk võtab krabil sõrgadest ja näitab, et see on gangreja – tema sees on palju väikseid krabisid (gangrejitos), kes on umbes sama suured nagu tillukesed ämblikud ja kellest mõned on krabi suutnud juba maha puistata. Krabi viiakse ilusti metsa alla tagasi.

***

Peale õhtusööki pannakse jälle lambid tööle. Neid on kaks. Pean tykk aega aru, kas viitsin pildistamisega jännata, ja lähen lõpuks niisama lina juurde vahtima. Kasvõi yhel õhtul. Sest lina on enamjaolt kaetud puruvanadega ja mingi muu tillukese masstõuga ja need päris liblikaid ei paista eriti kusagilt.

Seisan lina ees ja ymisen Lascia chio piangat, mis mind täna õhtul millegipärast kummitab, pyydes samas hoiduda sisse hingamast puruvanasid ja sääski. Lina ymber, yhel ja teisel pool, on enamik meie rahvast; osad on teise lina juures.

Järsku juhtub loetud sekundite jooksul palju asju korraga.

Kuulen mingit arusaamatut hyyatust; näen silmanurgast, kuidas nagu välk selgest taevast langeb minu suunas mingi tohutusuur põrisev koll ja otse mulle kanda kinni. Hakkan karjuma nagu tavaliselt põrnikarynnaku puhul, ainult umbes 10 korda kõvemini, sest see loom tundub vähemalt 10 korda suurem kui senised elukad.

Enne kui jõuan oma hädakisa päriselt verbaliseerida (Võtke keegi see hirmus loom minu pealt ära!), röögatab Toiz: ära talle peale astu! Tõstan jala yles ja kriiskan edasi. Elukas ronib minu teksapyksi otsalt pooleldi sandaaliservale. Silmapilkselt langeb nagu näljaste hakkide kari minu kanda kinni terve putukapyydjate armee. Patrick suudab lõpuks vähemalt 10 cm pikkuse põrnika minu pyksisäärest lahti kangutada ning hakkab teda tuimestama. Ma ei ole kunagi väga veenvalt mõistnud putukakorjajate myrgisystalde mõtet, aga kui säärane elukas tuimestuspurki panna, lammutaks ta selle ilmselt laiali. Igatahes systal läheb kõveraks ja põrnikas siputab mis hirmus.

Kui sitikaga lõpuks yhele poole saanud prantslane lina tagant välja ilmub, on tal võidukas ilme näol ja verenire sõrmedel. Põrnika teravad haarmed on isegi selle mehe parkunud kätenahast läbi rapsinud. Aga ta ytleb uhkelt, et asi on seda väärt. Mulle meenutab kogu stseen kergelt Hitchcocki "Linde". Kui kõik putukad oleksid sellised, siis pole kindel, kas ma siin maailmas elada tahaksin. Vaatan Patricki verist kätt ja enda teksastatud pahkluud ja olen hirmus õnnelik, et mul seal niipalju paksu riiet juhtus olema.

Minu kriiskamise peale kohale ilmunud Jean Michel tunnistab põrnikat huviga ja teatab rõõmsalt: It's a horny one, eh? Mina olen vahepeal niipalju targemaks saanud, et tegu on ninasarvik-põrnika isasloomaga. Seni on siin pyytud sama eluka emaseid isendeid, kes on veidike väiksemad.

Patrick aga tirib mind lina ette ja ytleb: Seisa siin ja ära liiguta. Sinust saab meie Megasoma-lõks...

Megasoma elephas, võrdluseks minu käsi

"Eduka vihmametsaturisti hädavarustus".... :P
Toizu võrdluseks on mobla ja pabersalvrätid. No põhimõtteliselt peaks nyyd eluka suurusest aimu saama?

Muide, toit on siin kuninglik. Muidugi on ka siin igale poole lisandiks riis ja oad nagu Domitilaski, aga hommikusöögi eel kysiti lausa, kuidas me mune soovime – kas munapudruna või praetult või veel kuidagi kolmandat moodi... Hommikusöögiks saame kausikese tykeldatud puuvilju, seejärel munaroa ja viilu sinki. Ja muidugi gallonite kaupa kohvi. Ja värskelt pressitud mahla või mahlajooki suhkru ja veega. Aga suhkur see-eest on päris niiske roosuhkur, mitte mingi valgeks pleegitatud sodi :)

Lõunaks on kalasupp. Ilma kalata. Supi sees on mingi kummaline köögivili – chayote. Kuulub meloniliste sugukonda.

Kala on jäetud hoopis prae tarvis. Kõrvale kartul, riis, porgand ja sama chayote. Joogiks on hibiskusetee, mis kylmana maitseb nagu mahl.

Magustoiduks on tykeldatud tarretis samast mahlast. Mulle tuuakse maius kõige esimesena. Selgub, et Patrick ei ole enne tarretist näinud (sest Prantsusmaal seda ei tehta) ning seetõttu paelub minu ees olev kausike tema erilise tähelepanu. Ta põrnitseb kausikest ja togib seda sõrmega, nii et tarretis lõdisema hakkab ning teatab võidukalt, et magustoidul on Parkinsoni tõbi. Mina pakuks lihtsalt, et kallerdisel on kylm :)

Kohvi jaoks tuuakse tassid. Keegi teeb ettepaneku vaadata, kas on Hiina toode. Seepeale keeravad kõik oma tassidel põhjad pysti ja hakkavad kirju uurima. Selleks ajaks, kui kohvi laual on ja kõigil magustoit ees, on meil juba ysna lõbus. Huvitav, mida kohalik rahvas meie söögilauakommetest arvab... :P

***

Peale lõunat läheme metsa. Mets on siin teistsugune kui Domitilas. Teerada on kaetud poolkõdunenud palmilehtedega, metsaalune on niiske ja pime. Päike maapinnani peaaegu ei jõua.

Peame tingimata enne pimedat tagasi jõudma. Kui Domitilas võis vabalt taskulambiga öösel metsas ringi jalutada, siis siin on myrgised maod, kes on maas vedeleva kraamiga praktiliselt yhte tooni. Nii et pimedas ringi hulkuda ei soovitata. Kummikutega veel hädapärast. Taskulambivalguse peale pidavat nad lausa ryndama.

Sellekordse viiekesi-metsaskäiguga jään ellu kyll, isegi sokkides ja sandaalides. Yhtegi madu ei näe. Myrgiseid konni kyll ja palju tillukesi sisalikke.

See konn näiteks on myrgine. Kui käsi on katki, siis kätte teda võtta ei soovitata :) Konn on imetilluke, võibolla 2-3 cm pikkune.

Õhtul söögilauas läheb jälle lõbusaks. Entomolooge ei maksa ikka peenesse restorani lasta, võiks sellest järeldada. Selle aja peale, kui söök kohale jõuab, pillume me juba yksteist põrnikatega ja teeme muid lollusi. Näiteks lusikas on hea katapult, lennutamaks sitikat kellegi taldriku või supikausi suunas – kas te teadsite seda?

Istun ja tunnen, et miski on selja pool särgi sisekyljel. Katsun – kukub allapoole. Katsun veel – kukub pyksivärvli vahelt sisse. Minu ehmunud viiksatuste ja yliilmekate grimasside peale on pool laudkonda naerust kõveras...

Mitmel järjestikusel õhtul täheldame, et ylejõedsetel Costa Rica lehmadel on teistsugune hääl kui Eestis. Puude all paljaks söödud mäenõlvadel ammuvad lehmad nii, nagu oleks neil ruuporid ees. MÖÖÖÖ. MÖÖÖÖÖÖ. Sygava tämbriga nagu näljased vasikad. Keegi tähendab, et vaesed loomad tuleks kiirelt lihaks teha, et nende piinad rutem lõpeksid.

Aga võibolla on siinsed elajad lihtsalt sama kirglikud ja dramaatilised nagu hispaaniakeelne inimtõug.

Aastal 1502 uuris Cristobal Colón Nikaraagua Kariibi-poolset kallast, et leida kahe ookeani vahelist veeteed. Tol ajal asustas Río San Juani Rama rahvas. 17. sajandi suurim Rama asundus oli Boca de Sábalo enam kui 30 000 elanikuga; Nica pealinnas elas tol ajal umbes 40 000 inimest.

Kui Francisco Hernándes de Córdoba asutas Granada ja Leóni linnad (1524), saatis ta kapten Ruy Díase otsima jõe väljavoolu. Días uuris läbi kogu järve ja leidis jõesuudme 1525. aastal, kuid ei pääsenud seda mööda edasi rohkem kui esimese põhjapoolse harujõe Río Sábaloni. Ka teine ekspeditsioon kapten Hernando de Soto juhtimisel ei jõudnud kaugemale kui esimeste kärestikeni.

Maadeavastajad olid hõivatud kullaotsingutega Nica põhjaosas ega pööranud seetõttu jõele rohkem tähelepanu kuni aastani 1539, mil Nica Hispaania asevalitseja Rodrigo de Contreras võttis tõsiselt nõuks jõge pidi lõpuni sõita. Seekordsed seilajad pääsesid lisaks esimestele kärestikele läbi ka El Castillo omadest ning jõudsid Kariibi merre 24. juunil 1939. a. Ristija Johannese pyha auks nimetasid nad jõe San Juaniks.

Jõgi rakendati otsekohe kullavedajate teenistusse. Ookeanitevahelise tee leidmise unistus syndis varsti peale seda, aastal 1567, kui Hispaania kuningas Phillip II andis käsu uurida vastavaid võimalusi. Sellest ajast peale on San Juani jõgi kirgi kytnud nii Euroopa põhja- kui lõunaosas, samuti USAs. 19. sajandil jõuti järeldusele, et San Juani jõge pidi ookeanitevahelist kanalit arendada oleks mõistlikum kui Panamas või Tehuantepecis Mehhikos.
(Richard Leoardi, Footprint Nicaragua, lk 181-182)

Elame jõgede ristteel. Otse yle Bartola jõe on piirivalvepunkt, mida asustavad laigulistes mundrites mehed. Otse yle San Juani jõe on Costa Rica.

Meie viie sealoldud päeva jooksul Napoléon kosub natuke ja hakkab juba ise ringi tatsama. Aga putukad ei ole vist õige koera toit ja sellepärast Maria pahandab natuke, kui viimasel Domitila õhtul rahvas pisut ylemeelikuks muutub ja lauale kukkuvaid putukaid koertele loobib.

Aga tegelikult – lisaks teadmatule arvule kassidele, kanakarjale ja yhele ahvile nööri otsas on Marial veel yks koer. Selle on ta saanud linnast veterinaari käest. Toby on väga väike ega oska veel hästi joosta. Pakun talle vanuseks nii 1-2 kuud. Ei tea, miks ta Mariale anti. Ilmselgelt on tegemist mingi tõukoeraga, sest koera ei meenuta ta kyll mingist otsast. Pigem notsut või vasikat. Igal juhul on tegemist yhe veidra Canis domesticusega, kelle puhul hundist on järele jäänud vähe või yldse mitte midagi.

Pyhapäeva hommikupoole toob Maria pisikese nääpsu õue jalutama. Koerajupp kakerdab mööda teeäärt ringi ja takerdub aegajalt mõnda tärkavasse põõsasse või rohukõrde, mida ta siis, kuna ta sellele juba otsa komistas, innukalt närida yritab. Saan aru, miks Maria koera kiivalt varjab – kui ta õue peale järelevalveta lahti lasta, siis kaoks ta jäljetult kuhugi rohu sisse ära.

Minu meelest on veidra väljanägemisega koerlane piisavalt neoteeniline (st nunnu), et temaga natuke aega jännata, sestap hakkan vabatahtlikult koeravahiks.

Toby on kõhnakene nagu enamik koduloomi Nicas. Kui Eestis on hobusel ikka pekk kylje peal ja teistel loomadel ka liha ja rasv nahavahel ja karvkate parajalt paks, siis nende Nica liigikaaslased näevad suht anorektilised välja. Aga mis sa selle kuumaga ikka tahad – iga yleliigne kilo teeb ju olemise veel laisemaks.

Jean Michel teab rääkida yhest oma sõbrast, kes oli toonud endale mingi Alaska malamuudi taolise paksukarvalise põhjamaa koera. Koer, kes põhja pool vahetab karva korra või paar aastas, oli yleliigsest kehakattest – aluskarvast – vabanenud umbes nädalaga. Kogu maja olnud karvu täis ja koer näinud välja vähemalt poole kõhnem kui enne.

Vantsin Toby sabas mööda õue ja katsun teda igal pool vedelevatest mardikatest ja liblikatest eemal hoida. Keegi pole mulle kyll vastavasisulist korraldust andnud, aga ärakurnatud Napoléoni vaadates muutun ise murelikuks. Kui uus tilluke koerajupp ka liiga palju putukaid sööb, siis tema puhul ei pruugi rohi enam nii efektiivne olla... Kuigi Toby on täpselt nagu teised Domitila koerad oma söögiharjumustega – nii kui maas liblikat näeb, kohe tormab närima.

Puulatvades paistavadki ahvid, ja ennäe, lausa fotoaparaadi haardeulatuses. Meid nähes asutavad nad kyll kaugema puu otsa kolima, aga enne jõuan objektiivi vahetada ja mõned ahvid pildile pyyda. Foto pealt ongi neid parem uurida, sest ega minu silm nii kõrgele eriti detaile ei võta :)

Howler monkey (mono congo) on Footprint Nicaragua andmetel oma nime saanud isase ahvi valju kisa järgi, mida võib kuulda kuni 3 km kaugusele. Maria teab rääkida, et howlerid on väga haruldased loomad ja ainuke riik maailmas, kus neid elab, ongi Nica.

Peale hommikusööki ronime metsas oleva kõige kõrgema mäe tippu, kust avaneb vaade Nicaragua järvele. Ysna meiepoolse kalda lähedal on Isla Zapatera (isla = saar), mida peetakse oluliseks paigaks Kolumbuse-eelsete elanike kultuuris. Kohalikud on saart nimetanud ka Xomotename ja Mazagalpan.

Katsun oma sääsevõrgu all veel vegeteerida, aga magamisest ei tule kyll miskit välja. Eesti aja järgi peaks olema keskpäev ja mu keha näib arvavat, et aitab kyll.

Kella 5 paiku hakkab valgeks minema. Terve öö läbi kord ägedamalt, kord vaiksemalt kostnud vihmaladin on siiski piisavalt vali, et peaaegu summutada puu otsas röökivad ahvid.

Minu kylalistemaja Domitilas

Teised elavad sellistes majades

Katuseräästad varjavad pea täielikult sisse paistva valguse, nõnda ei saagi õieti aru, et öö hakkab taanduma. Teen ukse lahti, et selles valguses kirjutada. Öö jooksul on läve ees asuvasse nõkku tekkinud kenake mudaoja. Kõik mulksub ja soliseb ymberringi. Eestis on ka sellised vihmad, aga tavaliselt ehk kord-paar suve jooksul. Siis võib juhtuda, et vihm kestab mitu päeva. Aga siin on vist nõnda, et kestab mitu, mitu kuud :)

Yhel pool karjuvad yhed ahvid, teisel pool teised. Tirtsud siristavad, linnud laulavad ja kõige kõrvulukustavam on vihmapladin. Aga ei mingit päikest. Blaah. Hoopis linad tõmbuvad niiskeks. Igatahes on mul jätkuvalt hea meel kaasa võetud sõba yle. Vill on ikka jumalik asi. Palav sellega eriti ei ole, samas kaitseb ta suurepäraselt niiskuse ja rõskuse eest.

Minu majanaabrite juurest kostab ka aeg-ajalt krabinat ja tatsamist. Oletan, et prantslasel on sama probleem, mis minul – uni kipub ära minema siis, kui Euroopas keskpäev on.

Ja NÄLG ON. Tegelikult peaks varsti syya saama, sest kell läheneb kuuele, hommikusöök oli plaanitud 6-7 paiku, kui ma õigesti mäletan.

***

Kell on 9.11, Eesti aja järgi 18.11. Hommikusöök on läbi. Maria toodud keebiga jooksin sööma, kuid ei võtnud soojemaid riideid kaasa. Vihma käes on kyll väga soe, aga katuselustes puhub tuul ja on jahedavõitu. Tädi annab mulle kyll pluusi, aga ikka on kylm. Pean minema sooje riideid tooma. Ainult kuidas? Ja kuidas ma nendega siia tagasi saan, ise kuivaks jäädes?

Lippan oma tuppa, paljajalu nagu tulin. Varbad lähevad lompides jälle puhtamaks. Aga põlvpykste alumised otsad saavad kilemantlist hoolimata märjaks. On selge, et riietega pole sihukese ilma käes midagi peale hakata :)

Mõeldud, tehtud. Toas topin kõik oma soojad riided kilekotti ja panen selga bikiinid - ei jää ju muud yle kui vihmaga kohaneda. Kotti lähevad veel hispaania keele vestmik (et rahva hulgas aega surnuks lyya), fotoka võtan kah kaasa. Ja kaustiku. Ja diktofoni :) Kilekotile sõlm peale, kilemantel rulli ja näpu vahele, ja lippan nagu suvitaja läbi vihmaladina keskuse poole. Kui rahulolevalt kohale jõuan, vahib JM mind laua tagant heakskiitvalt ja tähendab, et niimoodi riietatuna on vist jah mõttekam ringi liikuda.

Vahetan toas riided ära. Kusjuures bikiinid on täiesti kuivad... Keha on kyll natuke märjaks saanud. Mystika.
Aga inimesed kaovad ykshaaval ära. Mõni läheb magama, paar ameeriklast metsa. Ma kyll ei kujuta ette, mida sealt metsast leiab sihukese padukaga, aga eks nad ise tea :) Pilti ka väga teha ei saa, sest valgust pole pea yldse. Niisiis - valge inimese seisukohalt on igav. Räägitakse, et ykskord kestnud sadu viis päeva ja siis olnud see ojanire värava taga nii suureks jõeks kasvanud, et ei saanud enam džiibiga yle.

Vahepeal jääb vihm vaiksemaks ja peale lõunat saan peaaegu täies riides oma tuppa lipata. Minu ukse ette on yhe sajuse ööpäevaga kasvanud peaaegu 20 cm kõrgune seen. Ka söögitoa juures on näha puujuurele järjest kerkinud seenerada. Kuidas need seened kyll nii ruttu kasvada jõuavad?

Väljast kostab hõikumist. Need on kolm eile õhtuks lisandunud ameeriklast, kes on oma rendiautoga suhteliselt iseseisvad ja kimavad ringi, kus tahavad. Nyyd yritavad nad Domitila värava ees vihmavaiksemal hetkel võrkudega mutukaid pyyda. Karjumise järgi võiks arvata, et neid ryndab mingi kole loom või et nad mängivad jalgpalli. Oeh...

***
Peale hommikusööki räägib JM natuke Nikaraagua poliitikast ja ajaloost. Päris põnev. Lähen kikitan kõrvu.

Vanasti olnud siin 3 põlisrahvast - miskitud, mererahvas atlandikaldal, mayanid ja ramad, mõlemad metsarahvad, natuke sisemaa pool. Metsas siis. Vaikse ookeani poolsest kyljest ei saagi aru, kes või mis seal enne oli. Praegu on igatahes põhiline inimasustus seal. Linnade mõttes. JM räägib kyll, et tegelikult elab ka Atlandi regioonis palju inimesi. Lihtsalt suurlinnu on vähe. Ja seal pole korralikke teid. Mingisse suuremasse punkti saab lennukiga, aga edasi paadiga... Teed on teoreetiliselt olemas, aga nende seisukorrast pole vähimatki aimu. Sõidad autoga kohale ja avastad näiteks, et kusagil on tee asemel suur auk.

Atlandi kylg on autonoomne. Teoorias. Seal on kullakaevandused ja pyytakse kala. Aga kaevamise- ja pyygiload väljastatakse ikka Managuas. San Juani regioonis elavad rama indiaanlased on väga omaette hoidev rahvas - nad peaaegu ei segune teistega. Erinevalt miskitudest, kel oli kunagi poole Hondurase ja Nica atlandikyljel Moskito kuningriik, aga nyyd on enamik neist segunenud Aafrikast sissetoodud orjade järglastega.

Saan ka teada, et Vaikse ookeani kyljel räägitakse hispaania, Atlandi kyljel aga Jamaica inglise keelt. Nii et sisuliselt on siin kaks eraldi Nikaraaguat. Seadused on aga ainult hispaania keeles, kuigi võiks olla kõikides keeltes. JM toob näiteks oma kodumaa Belgia, kus kogu seadusandlus on prantsuse, hollandi ja saksa keeles. Saksa keeles seetõttu, et kunagi andnud Saksamaa Belgiale yhe tillukese tyki enda kyljest. Nende inimeste pärast siis tõlgitakse kõik riigitekstid saksa keelde. Aga Nikaraaguas ei pinguta põlisrahvaste nimel keegi.

Atlandi kyljel olevat palju maad ja selline seadus, et kui elad sama maa peal 10 aastat, siis saad maa endale kysida. Iseenesest hea seadus ju. Ainult et seda kasutatakse kurjasti ära. Inimesed kolivad kuhugi, seavad end seal sisse, siis leiavad advokaadi ja, väites, et on paigas juba 10 aastat elanud, taotlevad kohtu kaudu maa endale. Siis myyvad maa maha ja hakkavad otsast peale.

On ka selliseid variante, et mitukymmend perekonda kolib kuhugi kohta ja hakkavad kõik maad taotlema. Kui siis kohtus kysitakse tunnistajaid, et oled seal niikaua elanud, tunnistavad naabrid yksteise kasuks loomulikult. Ja siis myyvad jälle maa maha.

On ka selliseid advokaadifirmasid, kes otsivad selliseid inimesi, kes tahaks ringi kolida, et siis nende abil maad osta.

Ära sa ytle, eksole. Nutikaid leidub igal pool. Aga JM ei kiida sellist käitumist heaks. Mina ka mitte. Maaga sahkerdamine on paha. Maa peab yldse kuuluma iseendale ja inimestel peab olema õigus seal peal toitu kasvatada.

Niisiis on Nikaraaguas maaga kummalised ja keerulised lood.

***
Kell on umbes 12 päeval. Lesin Domitila looduskaitseala keskuse katuse all võrkkiiges ja kirjutan. Kohalik rahvas teeb meile syya.

Raske on aru saada, mis õhutemperatuur on. 25? 30? Rohkem? Niiske on niikuinii ja koguaeg kisub higile. Aga võrkkiiges on mõnus. Tuul puhub ja jahutab. Ei midagi talumatut.

Sõit siia pidi kestma 2 tundi, aga mu meelest tulime rutem. Kihutame kahe autoga - yhes pakid, teises inimesed - Managuast välja Granada suunas. Aga Granadasse me vist ei jõuagi. Igatahes yks linn, mille läbime, on Masaya. Kuskil tee peal on näha vulkaanimäe jalam. Tipp on pilvedes.

Tee äär on täis majakesi, aedu, hobuseid, lehmi. Lapsed myyvad tee ääres puuvilju. Mõni hobune sööb rohtu - siin-seal. Aeg-ajalt näeme lehmakarju.

Väike teeremont Managua – Masaya vahel

Ameerika lõunapoole maades on sääne komme, et mööda sõites tuututatakse. Meie tuututame paljude autode peale.

Yhtäkki keerame suurelt teelt ära vasakule. Silt ytleb: Domitila. Edasi läheb tee läbi tillukeste metsakylade. Teel on lugematu arv väravaid - tundub, et igas kylas yks. Tee ääres ja majade juures vahtivad lapsed teevad meile väravaid lahti, naeratavad ja lehvitavad. Valged inimesed ikkagi, jube põnev, eksole. Meil vahitakse teist värvi inimesi ju samasuguse huviga.

Sõidame mingist lombist läbi. Kiikan ruttu paremale ja vasakule - tegemist on pikema nirega. Jean Michel selgitab, et see on Domitila looduskaitseala piir. Kohe jõuame ka väravani. Olemegi kohal.

Meid võtab vastu pisikest kasvu krapsakas ja väga sõbralik ilmselgelt kohalikku päritolu tädi, keda Jean Michel tutvustab kui Domitila perenaist. Maria José kysib meie kõikide nimesid ja uurib, kuskohast me tuleme. Eesti kohta teab ta, et see asub Läänemere ääres. Maria räägib lisaks hispaania keelele vabalt ka inglise ja prantsuse keelt.

Esimese päeva esimene putukas / sugukond Homoptera (pteron = tiib)

Kõrred Domitila söögimaja katuselt

***

Peale lõunat läheme uitama mööda Domitila väravatagust teed. Ilm on palav. Taimestik ei tundu yldmulje mõttes Eesti omast väga erinev. Liigid on muidugi teised, aga yldiselt näeb teeäärne minu biovõhikust silmale välja umbes nagu Lääne-Eesti kivine karjamaaserv. Kive muidugi pole eriti. Ja tee ääres kasvavad kaktused, millel on punased viljad kyljes. Tädi nimetab neid ämmakeelteks. Need pidavat syya kõlbama. Kahjuks on kaktuserägastik liiga okkaline ja minul liiga lahtised jalanõud, ei seda järele proovima minna.

Opuntia - ?ämmakeel

Tundub, et jõuame oma jalutuskäiguga kellegi tagahoovi. Tee peal on värav, selle taga lehmad ja mingi koer jookseb ringi ja nuusutab meid. Pöörame otsa ringi.

Tagasiteel hakkab päris korralikult vihma tibutama. Kaamera tuleb kotti pakkida. Tagasi jõudnud, keeran magama. Vihmakrabin muutub yha tugevamaks, meenutades aega, kui sai suviti lakas heintes magatud. Kui mõnus see oli, eriti kui vihm krabistas katusele... Vihmasaju hääl on siiani minu parim unerohi. Ja siialennatud ajavahe on ka ikkagi vaja unega tasa teha.

Ärkan selle peale, et keegi kopib uksele. See on Maria, kes toob mulle õlilambid ja vihmakeebi ja ytleb, et õhtusöök saab varsti valmis.

Väljas on täiesti pime. Kell võib olla 6-7 ringis õhtul. Lähen yle õue, pyydes hoiduda suurtest lompidest. Kõikjal minu ymber helgivad putukad.. Jaanimardikad... aga lendavad. Neid on maas, puudel, õhus. Vihm on järele jäänud ja kogu ilm elab. Tirtsud saevad kõrvulukustavalt.

Söögilaua kohal ripub lamp, mis on ligi meelitanud igasugu mutukaid. Aeg-ajalt kukub mulle selga või pähe mõni mardikas, keda siis teised ära võtavad. Nojah, kes käskis valge pluusi selga panna, eksole :)

Domitilas on algusest peale väga mõnus ja kodune tunne. Selle loob Maria oma sooja ja sõbraliku oleku ja osavõtlikkusega. Abipersonaliks näivad olevat kohalikud kylanaised – pakun, et ema kahe tytrega, kuna yks on vanem ja kaks näivad nooremad. Viimased piiluvad meid uudishimulikult. Aga nad oskavad ilmsesti ainult hispaania keelt.

Maria hoiatab meid, et varahommikul võib kosta veidraid hääli, millest me ärgu lasku end häirida. Need on howler monkeys, eesti keeli võiks öelda röökahvid :)

Peale õhtusööki istun oma toas ja kirjutan õlilambi valgel. Väljas sajab jälle ja õhuniiskus muudkui tõuseb. Märkmikulehed kipuvad juba kergelt lokkima. Istun sääsevõrguga voodis nagu printsess baldahhiini all. Nii kuninglikku tunnet pole enne veel olnud :)

Kell on umbes 8-9 ringis. Vihmasabina saatel on mõnus uinuda. Täpselt nagu lapsena lakas, ainult et palju, palju soojem.

ahh.

anyway, just joined this group on Facebook called Snappy Shutters. i think it's really interesting!

Weekly, a theme will be given and everyone has a week to come up with their best work that captures the given theme!
It's not a competition! But it'll be fun to see how everyone interprets the weekly theme!

It doesn't matter what you use to take the picture, be it a camera phone, digital cam, dSLRs.. anything is fine!
Let the artsy side of you come out and explore.

this week's theme is: shadow/shades

alright, so i've uploaded like two photos.. haha.

here they are!

alright this is the first one. was kind of inspired by the shadow that were on my book as i was reading it. so hey! why not just put a circular object in the middle, such that the shadow created would be a heart? heehee.

well thinking along those lines.. i decided to purposely find a page which has more or less apt words. so i found this page from one of my french books (yes i know, seems like every book is french.. but well, it's supposed to be romantic right? so it suits this heart shaped shadow doesn't it?).

it says "le jeune homme qui" *followed by a heart shaped shadow*. this signifies something like "le jeune homme qui je t'aime", which translates to "the young man whom i love".

so hmm, how are the photos? haha. go and join the group if you love taking photos yeah? hahaha.